Kahjuks vabakutselise kirjaniku töö ei maksa eriti, seega nagu iga teine vabakutseline kirjaneitsi, otsisin ka mina endale töö, mis veini lauale tooks.
Eile algas minu uus karjäär ettekandja sidekriips baaridaamina ühes Türgi restoranis, kuhu juhuslikult oma tuunitud CV viisin.
Nii kui teatasin, et olen Eestist, olin kohe tööle võetud. Tuleb välja, et eestlased on kuum tööjõud siin Austraaliamaal.
Eile käisin natuke õppimas ja vaatamas ning täna oli kohe päris esimene tööpäev kella 18.00st 22.00ni.
Tööd oli üsna palju ja joosta sai korralikult. Mõlemad jalad jooksevad verd tänu uutele kingadele, aga siiski parem kui kuubikus kükitada.
Tuleb välja, et ma päris hästi sobin sellisele tööle. Sõbraliku teenindaja rolli mängimine sobib nagu valatult.
Pean tunnistama, et minu arvamus türklasetest oli varem nagu ikka 'vastikud väikesed karvased perverdid', aga esimest korda elus pean tunnistama, et ma vist eksisin. Päris toredad on, kuigi see keel on ikka päris kole. Nagu saksa keel, hmaka-hmaka ja midagi aru ei saa. Oskan ainult 'tere' öelda: maraba!
Teised töötajad olid kõik väga toredad, abivalmid ja lihtsalt ägedad inimesed. Töötajaid on igast rahvusest alustades Jaapanist lõpetades Azerbaidzaniga (ei, ma ei oska selle riigi nime kirjutada).
Iga päev saab tasuta süüa, lõunaks saab valida ükskõik, mida menüüst ja õhtuti saab peaaegu alati Türgi pitsat, mis on väga maitsev :)
Lisaks tegime täna vesipiipu ja jõime Türgi õlut peale tööd. Tundub, et seal on koos selline mõnus pere, kes kokku hoiab. Manager andis mulle ka ühe pudeli veini niisama kaasa. Normaalne.
Koju jõudes kohe päkad silma.
Seega, side lõpp. Vein ootab!
No comments:
Post a Comment