Käisin täna esimest korda Austraalias kinos. Kahjuks oli filmivalik nii kehv, et kohe päris mitu korda oksendasin endale suhu.
Aga alustame algusest. Kõigepealt ostsime piletid ja ülla-ülla, Austraalia kinodes ei olegi kohanumbreid, istu ise sinna, kus tahad. Kuna mul prille kaasas ei olnud, siis oli vaja nagunii ettepoole istuda.
Enne filmi oli umbes 20 minutit reklaame ja erinevaid treilereid, mis kahjuks ei hoiatanud, mis meid ees ootama hakkab.
Kui film peale hakkas, siis murdosa sekundi jooksul mõtlesin ma, et kus on eestikeelsed subtiitrid :) Blondiin minus ei sure kunagi.
Filmi nimi on 'The Lucky One'. Kahju, et meie nii luckyd ei olnud. Naljakas on see, et filmile on skripti kirjutanud William Fetters, kes kirjutas näiteks ka Remember Me, mis mulle väga meeldis. Sellel filmil aga täna puudus igasugune sisu, loogika ja see 'miski', mis filmi heaks teeb. Ma ei tea, kas asi on selles, et Will oli seekord kaine/purjus kui ta kirjutas, aga kindlasti võiks ta minna tagasi sellisesse olekusse nagu Remember Me'd kirjutades.
Tegu tahtis olla romantilise filmiga, kuid kahjuks see romantika, mida taheti edasi anda ei olnud üldse usutav. Peaosatäitjad ehk siis romantiline paarike vaatasid üksteist nägudega nagu sööks haput sidrunit.
Õnneks olid olemas kõik tüüpilisele Hollywoodi filmile omased jooned nagu vihmasadu & torm, paha mehe suremine ja loomulikult õnnelik lõpp koos üksteise käte vahele jooksmisega. Aww, kas saaks olla veel midagi originaalsemat.
Kuigi ma pean ütlema, et kui Zac Efron kunagi päris meheks saab ja High School Musical aina kaugemasse minevikku jääb, siis võib tast veel asjagi saada. Eriti arvestades seda, et nii mõnegi meesnäitleja puhul piisab (vähemalt) vaid palja ülakehaga ringi patseerimisest.
Kõige naljakam selle kinoskäigu puhul oli aga see, et peaasjalikult kõik inimesed saalis said aru, kui kehv film see on ja ei olnud ka oma emotsioonidega kitsid. Eriti filmi lõpus, kui trobikond inimesi tükk aega plaksutas. Mulle meeldib iroonia.
No comments:
Post a Comment