Hostel, jänesed ja varbad peas

Lubasin ennist, et kirjutan hostelist ja selle elust ka pikemalt.

See hosteli elu on väga naljakas, aga kohati hirmutav. Minul on väga vedanud oma toaga. Mu toas on 1 paarike, kes minu ja Mr. New Zealandiga väga ei räägi. Aga õnneks ei räägi nad väga ka omavahel ja nad ei seksi ka.

Saksa sõbranna Ricarda toas on kokku 10 voodikohta ja seal elab kokku 13 (!) inimest, sest 3 tohlakat on omale paarilised leidnud. Üks paarike seksis nagu jänesed Ricarda sõnul, koguaeg kui ta tuppa läks, kas öösel või päeval need 2 asjatasid.

Tore muidugi, kui endal elu ilusaks tehake, aga koht selleks on küll väga vale.

Minu toa paarike magab nii, et naine on jalad mehe pea poole, isegi mina ja Mr NZ paneme varbad kokku.

Ahja minu toas on väike mure küll, paarikese meespool on väike puuksutaja. Ta puuksutab iga hommik, kui ta preili läheb vannituppa ja ta vist arvab, et me ülemisel korrusel magame. Tegu ei ole kõva puuksuga vaid selline üksik väike puuks. Tegu on saripuuksutajaga. Ma ei tea, kuidas ma üldse saan tõsine seal toas hommikuti olla.

Mr NZ harrastab ainult bokserite väel magamist, teki viskab ta öösel pealt ära. Ükspäev ta patseeris ikka tükk aega aluspesus toas ringi ja sügas perset vahepeal, täiesti rahulikult.

Samas pean tunnistama et siin on tekkinud selline teatud perekonna tunne, kus kõik on omamoodi väga imelikud, aga samas hoiavad kokku. Meil on siin suur suur köök, kus kõik koos askeldavad ja selline mõmnus suur ühine tuba. Iga õhtu on mingi erinev üritus siin, näiteks vaba mikrofoni õhtu, grillõhtu, linnatuur vms.

Istun ise ka siin ühises toas hetkel ja siin on nii rahulik. Igaüks on oma nurgas üksi või pisikese pundiga ja lihtsalt võtab elu rahulikult. Kes loeb, kes tinistab kitarri, kes kirjutab või joonistab. Väga mõnus.

Siin on ka suur telekatuba koos mõnnade diivanitega, aga kuna seal veedavad aega enamuses mehed, siis on kanaliks alati mõni spordikanal, seega meie naiskond pole veel löögile pääsenud, et midagi normaalset vaadata. Mr NZ ka koguaeg käib ja seletab spordist, küll ragbyst, küll jalkast.

Tavaliselt kui kell saab 22, 23 siis inimesed võtavad siin suurematesse puntidesse. Siin üks kindel punt, kes alati kitarre mängivad ja laulavad. Need pundid, kus mina olen tegelevad peaasjalikult veinitamisega ja jutustamisega.

Teen hostelist veel paari pilti ka ja panen need üles varsti