Esimene soe päev

Täna oli esimest päeva soe ilm. Käisin rannas isegi, aga nii soe ei olnud, et ujuda oleks saanud kahjuks. Siin Melbournes ei pidavat väga ilusaid randu olema, see kus ma käisin oli nagu Tallinnas Pirita, ainuke vahe on see, et siin on palmid :)

Pidin täna minema tegelikult Great Ocean Roadile 4 päevaks koos sakslastega, aga mõtlesin ringi kuna autos oleks 5 inimest ja tegu tavalise sõiduautoga. Minu jaoks natuke liiga jõhker. Pealegi saan vist laupäeval natuke tööd teha, mis oleks väga hea, sest raha põleb siin ikka maru kähku. 

Eile olin üleval kella 6ni hommikul koos ühe bändikutiga, kes meil siin teisipäeval vaba mikrofoni õhtul esines. Ta on nii naljakas, selline oma, ei taha šokolaadikooki ega kreembrüleed teha. Tundsin ennast ise perverdina kui talle Kalevi komme pakkusin, mis muide siin Austraalias kõigile väga meeldinud on. 

Bändikuti nimi on Michael, ajasime siin eile juttu nii kaua, sest ta sõber, kelle pool ta pidi ööbima jõi ennast mäluahviks ja magas nii sügavalt et ei kuulnud uksekella. Kell 6 hommikul Michael läks autosse  magama. Ta tsillib siin hostelis kuna teine bändikutt elab siin.

Panen siia teisipäeval toimnunud vaba mikrofoni õhtust ühe video ka, see on küll eriti halva kvaliteediga, sest mina tegin selle, aga äkki annab natuke seda tunnet edasi. 

Kõige tähtsam on aga see, et ta laulis mulle siin eile, tegi kohe päris mulle laulu, minu nimele! :D Mängis kitarri ka ja puha. Iga päev on siin  nii naljakas ja nii ..ma ei tea, kas uskumatu on õige sõna..võib-olla ulmeline, segane? Juhtuvad asjad, mida ma poleks arvanud, et minuga juhtuvad ning ma olen juba nii vähese ajaga kohanud tõsiselt lahedaid inimesi. 

Näiteks see sama bändikutt oli enne advokaat, aga tuli töölt ära, et bändi teha ja nüüd sõidab mööda Austraaliat ringi ja esineb igal pool. Ta nagu mina, ütles et viimaks ometi tunneb et ta on vaba sellest mõtetust planeeritud elust, mis paberil näeb hea välja, aga tegelikuses ei tee teda õnnelikuks Ma veel ei tea, kuidas mul selle kooliga siin minna võib, sest raha selle jaoks on vaja kõvasti. Aga eile kui bändikutiga (meil siin kõigile hüüdnimed) rääkisin, siis ta ütles, et kõige suurem samm on tehtud ja pole mingit põhjust, miks ma oma unustusi siin teoks teha ei peaks saama.

Imelik on see, et ma ei taha siin üldse süüa, isu ei ole. Eile näiteks tuli mulle alles õhtul meelde, et olin ainult hommikuks maisihelbeid ja röstsaia söönud. Täna ei söönud terve päeva midagi, sest magasin hommikusöögi maha. Nüüd tegin tatart herneste, sibula ja porgandiga, aga seda ka palju ei taha. Õnneks olen suutnud tatra nii popiks siin teha, et küll keegi ära sööb.

Ka muud asjad, mis mul kaasas on kuluvad marjaks ära. Täna näiteks jootsin Mr. New Zealandile (pildi lisasin ka lõigu lõppu) põdrateed, sest ta köhis nii hirmasti Seega olen võtnud oma tavalise arstitädi rolli. Tegime täna Mr. New Zealandiga pesupäeva koos, siin nii suured pesumasinad, kuhu mahub u 6 paari voodipesu sisse ja see täis maksab 4 dollarit. Me panime kõik oma riided kokku ja see masin polnud isegi poolenisti täis. Pärast sorteerisime trussikuid koos :)

See bändimees Michael kutsus mind Brisbane'i, sest seal soojem. Ma saaksin koos nende pundiga minna. Peale tema on bändis veel 1 mees ja 2 naist, aga 1 naine on juba Brisbanes, seega oleks ok sõita. See sõit oleks autoga mingi 22 h mu teada, nii et päris hirmus. Nad lahkuvad reedel, seega homme. Hostelis raha tagasi ei anta, aga saab jätta nö reservi need kasutama päevad,  mis oleks ka väga hea võimalus, sest nagunii tuleksin ma Melbourne'i tagasi selle aasta jooksul. Ma ei teagi, mis selle pakkumisega teen, tegelikult ma tahaks liikuda küll edasi ja ma tunnen, et need inimesed on sellised minu moodi. 

See on väga imelik siin, kuidas mõned inimesed kiiresti nii omaks saavad. Eks ma mõtlen, mis ma edasi teen ja hoian ikka kõiki oma tegemistega kursis.