Eile õhtul käisime Mr. NZ-ga Michaeli bändi esinemist vaatamas kahekesi. Ja kui ma kirjutan, et me olime kahekesi, siis peale meie tõesti ei olnud kedagi! Poole esinemise pealt vajus paar kolm inimest kohale, aga see oli ka kõik.
Minu arust on tegu väga hea bändiga: aga oma kõrv on kuningas, siit lingilt liigub edasi paari laulu peale.
Nad esinesid linnas, hea et Mr. NZ kaardilugemises käpp on, sest ma oleks kindlasti ära eksinud. Pärast käisime linna peal ja nagu tavaliselt olin mina ainuke naissoost isik pundis, seekord siis 4 mehega tsillisin. Päris tore oli peab tunnistama. Muidugi ei tunne ma neist kedagi nii hästi, aga kasutades vana head "kas tegu on kirvemõrvariga või mitte" teooriat, siis on nad kõik veidralt normaalsed.
Michael (pildil vasakult teine) on vaba hing, kes teeb seda, mis teda õnnelikuks teeb. Ta oli enne advokaat, aga nüüd teeb bändi ja võib vabalt ka autos magada kui vaja. Lee (2. bändimees, pildil vasakult esimene) on koguaeg pahur, talle ei meeldi inimesed. Võib-olla on tal natuke Eesti verd sees? Ta tundub olevat see pidevalt kannatav muusik, kellel on koguaeg valus. Kõhna on ta ka, sest ta joob peaasjalikult koguaeg õlut söömise asemel.
Lee nr 2 (afroga mees), kes meiega kaasas oli, on ka muusik, aga esineb üksinda. Ja Mr. New Zealandist olen juba enne kirjutanud.
No comments:
Post a Comment