Jõudsin siis täna viimaks Melbourne'i kohale ja ütleme nii, et reis oli kohe päris huvitav.
Kõigepealt väike kökats Helsingi propellerlennuk, olin täiesti kindel, et seal lennukis oma lõpu ma leian. Raputas ja möllas nagu karusell, vahepeal keeras end vist "selili" ka õhus.
Koer koos Aussi särgiga oli ilusti ka kaasas!
Unustasin mainida, et nagu kombeks katsuti mind ka Tallinna lennujaama turvakontrollis läbi. Ja ikka korralikult. Tädile vist täitsa meeldis, kahjuks minule mitte.
Helsingi lennujaamas sain kokku ühe Eesti neiuga, kes oli ka pikk ja blond ehk siis koht täitsa oma ja normaalne inimene :)
Lend Singapuri hilines ligi 50 minutit ja kartsime, et äkki jääme oma lendudest maha. Tema läks edasi Perthi, kus teda ootasid eestlased. Mina üritan siin võõrastest eestlastest eemale hoida. Ainult Queenslandis on paar eestlast , keda näha tahaks :)
Kui lõpuks siis Sinagprui lennule saime, siis ma tundsin end küll kui maakas. Nii suure lennukiga pole ma elusees lennanud. Ta oli 3 realine: 2 kohta, 3kohta ja veel 2 kohta. Mis Sa arvad, kas minu pinksiks sai pilukas? Muidugi! Ta oli hästi lühike, mulle vaevalt õlani, aga ta oli väga lai. Tundus, et laiust on tal isegi rohkem kui pikkust ja mõlemal käel olid suured uhked tatoveeringud. Lennukis anti meile süüa ja juua. Söök oli selline enamvähem, mingi ollus nagu ikka lennukis. Ja alksi sai tasuta, ma võtsin kohe ikka veini, aga väga palju ei julgenud, kartsin pohmakat. Lühike ja lai Sinagpuri onu tegi mulle ühe viski ka välja, millegipärast pakkus mulle ka unerohtu peale viskit?
Tahtis vist koopasse ära vedada. Muidugi arvestades tema ja minu suuruse vahet, siis oleks ta pidanud mulle ikka korralikult kettaid doseerima ja kaikaga pähe andma.
Lennu pikkus oli 11 tundi, see on mu elu kõige pikemad 11 tundi üldse. Kusagil eelviimasel tunnil tundsin, et kõhus hakkas mingi tegeveus peale. Ja kuidagi väga halb oli. Ütlesin siis et Singapuri onu mind mööda laseks, et saaksin vetsu nina puuderdama minna :) Imelikul kombel oli tal teki all püksilukk lahti?
No eks ikka pika lennu ajal ju vaja mõnnatada. Kahjuks oli veeetseee kinni ja siis juba tundsin, et härra Okse tuleb, küsisin stjuardessilt oksekoti ja istusin ilusti meeskonna toolil ja oksendasin. Milline ilus vaatepilt see võis küll olla. Stjuardess istus ka minu juures, paitas selga mul ja lohutas. Ei olegi need porod nii hirmsad. Ta rääkis, et seal Sinagpuri kohal pidi halb õhk olema, et rõhk vahetub kiiresti kabiinis ja et nendel lendudel tihti ka inimesed minestavad ära. Ega ma ei tea, kas see tõsi on või rääkis ta seda niisama minusuguse oksetsiki lohutamiseks. Pärast oksenadmist nagu buliimikutelgi hakkas kohe hea ja tahtsin süüa jälle, õnneks saigi üsna pea hommikust süüa. Enne tegin väikse hooratualeti ka ja sobis jälle inimeste hulka minna.
Kahjuks oli hommikusöök jälle mingi kollane ollus, see tahtis vist omlett olla ja siis keedukartulid ka. Neid ma ei söönud. Leppisin mustikajogurtiga ja kukliga. Peale maandumist see sama lohutaja stjuardess käis veel mu juures uurimas, et kuidas mul ikka olla on ja ega mul arsti vaja pole, pakkus mulle veel vett kaasa ja puha.
Singapuris ühendasime Eesti neiuga jälle jõud ja hakkasime orienteeruma, et kuhu me minema peame. Tema lend läks tunnike varem kui minu oma. Kui olin ta väravasse ära saatnud, tegin hooratualeti jälle ja siis läksin oma lennule.
Lähenen siis mina Sinapuris Melbourne'i turvaväravale, kui tuleb mu juurde minipilukasnaine, kes küsis" tsingalingamintingtingtong?!" Mina vastu "Möh?" Tema "tingatongamygniSidney?!" Ütlesin talle ei, sest Sidneyga mul pistmist veel ei ole. Turvaväravas võtsid mind vastu väiksed pilukad mehed, kes tahtsid nii hirmsasti juttu rääkida. Kuna mina aru ei saanud väga, mis nad seal seletasid, siis olin vait ja muhelesin omaette. Nad mõtlesid, et olen vist pooletoobine. Üks pilukas vaatas mu passi nii nagu oleks seal maailma suurim tõde kirjas olnud.
Turvaväravast läbi istusin siis ja ootasin lennukisse minekut. Ümberringi vaadates tuli mulle nii hirm kui naer korraga peale. Enamik lennule tulijaid olid rätikupead ja murjamid, igasugused sellised kahtlased, kes turbani alla pommi peidavad ja kui meeskond siis sisse jalutas, ma mõtlesin, et ma pisssin püksi. See sisenemine toimus neil aegluubis, neil olika tuul juustesse puhuma tellitud. Ei, mitte naistele. Meestele! Üks stjuuard oli eesotsas ja hoidis kõverdatud küünarnukiga üleval nimetissõrme ja pöidla vahel pisikest Chaneli kotikest ja kõndis ilusti tip-tip-tip. Siis tulid tähtsate nägudega naised ja piloodid (ka imelikud).Seekord oli lennuk veel suurem. 3 rida ja kohad olid 3 kohta, 5 kohta ja 3 kohta. Seekord istusin vahekäigu ääres, et saaksin vajadusel ropsima joosta, sest siis oli mul juba tekkinud lendamise hirm.
Kuigi Melbourne'i lend oli "ainult" 7 tundi pikk. Minu ette tulid istuma vanaks jäänud Barbie ja Ken, Surfi-Barbie ja Surfi-Ken kui täpne olla. Barbie oli selline 40 ringis tädi, kelle nahk oli päiksest parkinud ja juuste asemel oli mingi karvatuust - blond loomulikult. Ja puudu ei olnud ka plastmassküüned ja avar dekoltee, mis kortsus tisse näitas. Aga hullem veel oli Ken. Tema võis ka 40 ringis olla ja nagu Barbie, siis ka talle meeldis juuksed blondeerida. Tal olid peas vahvad blondid salgud, mis eestvaates nii hirmsad nagu ei olnudki, aga kui ta siis istus...vaatas mulle vastu vapustavalt kaunis punaseks põlenud ilma juusteta peanupuke. Ja temagi riietus nii armsalt nagu ta oleks ikka veel 15 - valge maika ja valged püksid. Ta oli päris suur mees muidu ja nii armas, et ta arvas, et ma olen lilliput, sest 5 minutit peale istumist lasi ta oma tooli seljatoe mulle täiesti sülle. Õnneks sai lennukis filme vaadata ja muusikat kuulata, igal kohal oli ekraan ja oma pult ja sai ise valida, mis vaatad. Vaatasin Kesköö Pariisis veel ühekorra ära ja siis New Years Eve ka. Sellel lennul oli juba parem söök. Ja samuti tasuta alkohol. Härra Okse seekord külla ei tulnud.
Lennukis anti meile jälle süüa ja juua ka. Seekord oli söök juba nagu päris. Ma sain mingi kala ja siis olid mingisugused nuudldid ka, siis oli rõve ila moodi kohupiim ja kukkel. Õnneks anti veini ka. Seekord olid mu pinksideks 2 sakslast. Selline vanem paarike, kes ilmselgelt läks külla, kas oma lapsele või kellelelgi sugulasele. Ja no küll nemad ikka jõudsid mu ees 50000 korda vabandada, iga kord kui vetsu kui kuhugi minna tahtsid. Enšuldigung ja veery sorrrii.Saksa aktsendiga ja puha. Õnneks neist kumbki püksilukku lahti ei teinud. Nende peres oli asi jaotatud nii, et naine jõi õltsi ja mees valget veini.
Hommikusööki anti ka, kukkel, maasikakohupiim ja apelsinimahl ja kohvi ka. Kusjuures ka kange alkohol oli pardal tasuta viimasel lennul, nii et oleks võinud ennast ikka koomasipelgaks tõmmata.
Kohale jõudes peale 3 päevast lennureisi nägin ma enda arvates välja nagu aborigeen Eestist. Aga mitte Aussi meeste arvates Oh ei, nemad hakkasid külge lööma juba passikontrollis ja tollis.
Kõigepealt oli siis passikontroll koos lehega, mille pidime lennukis täitma, et mis meil siis kotis on. Mina panin kõik ilusti kirja, et on rohud ja on tatar. Kontrolli noormees küsis, et mis mind Aussi toob, ma ütlesin, et ma veel ei tea. Ta vastas sellepeale: "Ma lootsin, et ikka mehed!" Ja ma ei tee siinkohal nalja! No ega ma siis saanud alla jääda, ütlesin talle vastu: "Okei, tegelikult Sinu pärast tulin!" Onul läks silm nii särama kohe ja nägu punaseks nagu peet, kaua ei pinninud ja lubas mul ruttu ära minna. Kui olin 15 sammu edasi astunud lähenes mingi uus mundris mees, kes ka seda sama lehte küsis ja passi näha tahtis. Tuli välja, et tema on Eestis ja Tallinnas käinud ning teadis põhikohti nagu Kompressor ja Hell Hunt. Talle olevat Tallinn ja eriti Eesti naised väga meeldinud. Kahjuks ta päris Ian siiski ei olnud, seega ei jäänud ma temaga aega raiskama. Veel 15 sammu hiljem lähenes seenorieas mees, kes passi näha ei tahtnud, aga tahtis seda teist lehte näha, kus smuugeldatud asjad kirjas olid. Pikka pidu ei olnud ja ka tema lubas mul edasi minna.
Lõpuks jõudsin siis sinna, kus kott läbi vaadatakse. Ainuke asi, mida tüüp näha tahtis oli tatar. Kahjuks ta ei saanud aru, misasi see on ja ta läks targemalt onult nõu küsima. Paar minutit hiljem oli ta tagasi ja ütles, et no worries ja võib smuugeldada küll. Ravimeid näha ei tahtnud, seega smuugeldasin ka PÕDRATEE Aussi! Jee!
Tundub, et põdrateed on siin ka vaja, sest siin on nii külm...ja ilusaid Aussi mehi pole ka kohanud.
Astusin siis Melbourne lennujaamas uksest välja, keegi mind ei oodanud, aga see ei teinud mind kurvaks. Hakkasin siis suvalises suunas liikuma, et hostelisse viiva bussi peale jõuda, õnneks kõndisin õigele poole. Umbes pool tundi hiljem jõudsin hostelisse nimega Habitat HQ. Tahtsin väga-väga end pesta ja magada, aga kahjuks mõlemat ei saanud. Hosteli vastuvõtu mees oli päris naljakas. Ta rääkis, et võõraid mehi koju tuua ei tohi, et kui meest vaja, siis peab hostelist leidma, eriti hästi pidid just hosteli töötajad sobima. Ja jällegi, ma ei tee nalja.
Õnneks ta lubas mul pesema minna ja siis pidin ootama siin mitu tundi oma tuba, sest ma jõudsin nii vara siia ja keegi alles tudus mu voodis.
Tuba on mul hosteli kohta ikka päris normaalne. Meil on segatuba, kus on 4 voodit. 2 meest ja 2 naist. Üks mees ja naine on paarike ning siis üks Uus-Meremaalane on omaette. Ristisime ta juba Mr. New Zealandiks kuna ta on nii posh!
Esimese päeva magasingi siis lõpuks maha kuna olin nii väsinud.
Selline reis oligi!
NO WORRIES!
