Uppumine

Meie sõit randa kestis oma tund aega ning kui kohale jõudsime tõmbas ta autokastist välja surfilaua ja küsis, et kas ma oskan surfata ma vastasin, et ma vaevu vaevu oskan ujuda, mille peale ta ütles, et ära aja, see on lihtne.

Ilm oli ilus, taevas helesinine ja ühtegi pilve ei olnud näha. Läksime siis randa ja pidime laskuma alla suurest ja järsust liivamäest kuna tänu tormile on Gold Coasti rannad rikutud. 

Jõudsime siis alla ja viskasime asjad liiva sisse ja jooksime vette kuna nii jube palav oli ja pohmakaga on see kuumus veel eriti talumatu. 

Nagu mainisin, siis Steele on 2 meetrit pikk või isegi rohkem, sest minna olen talle täpselt õlani nagu väike päkapikk ja ta läks vees ees ning muudkui kutsus mind järgi, et tule tule, kõik on okei. Mina, kes ma olen väga sitt ujuja ja ei lähe ookeanis kunagi kaugemale kui nabani kuna kardan laineid....ja haisid läksin siis lolli peaga järgi kuni äkki tabasid mind sellised suured lained, et kaotasin maapinna jalge alt ja mind tabas paanika. Ma ei saanud enam vee peale, ma ei näinud mitte midagi ja tundsin kuidas vesi lihtsalt tõmbab mind kaasa ja  ma ei saanud ega osanud mitte midagi teha. Mõtlesin, et see ongi nüüd lõpp, et upungi ära. Rabelesin kuni äkki tundsin, et keegi selja tagant pani käed mulle ümber ja ma hakkasin veel hullemini rabelema. Vesi või siis minu rabelemine oli mu viinud temast veel kaugemale vette kuigi olin algselt ta selja taga. 

See oli Steele, kes tõmbas mu veest välja ja ütles, et kõik on korras. Ta võttis mu sülle ja tassis veest välja ning pani liiva peale istuma. Mina olin täiesti šokis, värisesin ja pisarad voolasid. 

Ta vaatas mind kohkunud näoga ja ütles, et vist ei õpeta mind täna surfama.

Möödus tükk aega enne kui ma maha rahunesin ja mõistsin kui loll ma olin olnud seal vees. Milleks oli mul vaja talle üldse järgi minna kui tean, et olen halb ujuja ja tean, millised lained siin on, kui suured ja tugevad nad on. See on hea õppetund mulle. Mul vedas kohutavalt, et midagi hullu ei juhtunud ja et ma üksi ei olnud.