Uppumine

Meie sõit randa kestis oma tund aega ning kui kohale jõudsime tõmbas ta autokastist välja surfilaua ja küsis, et kas ma oskan surfata ma vastasin, et ma vaevu vaevu oskan ujuda, mille peale ta ütles, et ära aja, see on lihtne.

Ilm oli ilus, taevas helesinine ja ühtegi pilve ei olnud näha. Läksime siis randa ja pidime laskuma alla suurest ja järsust liivamäest kuna tänu tormile on Gold Coasti rannad rikutud. 

Jõudsime siis alla ja viskasime asjad liiva sisse ja jooksime vette kuna nii jube palav oli ja pohmakaga on see kuumus veel eriti talumatu. 

Nagu mainisin, siis Steele on 2 meetrit pikk või isegi rohkem, sest minna olen talle täpselt õlani nagu väike päkapikk ja ta läks vees ees ning muudkui kutsus mind järgi, et tule tule, kõik on okei. Mina, kes ma olen väga sitt ujuja ja ei lähe ookeanis kunagi kaugemale kui nabani kuna kardan laineid....ja haisid läksin siis lolli peaga järgi kuni äkki tabasid mind sellised suured lained, et kaotasin maapinna jalge alt ja mind tabas paanika. Ma ei saanud enam vee peale, ma ei näinud mitte midagi ja tundsin kuidas vesi lihtsalt tõmbab mind kaasa ja  ma ei saanud ega osanud mitte midagi teha. Mõtlesin, et see ongi nüüd lõpp, et upungi ära. Rabelesin kuni äkki tundsin, et keegi selja tagant pani käed mulle ümber ja ma hakkasin veel hullemini rabelema. Vesi või siis minu rabelemine oli mu viinud temast veel kaugemale vette kuigi olin algselt ta selja taga. 

See oli Steele, kes tõmbas mu veest välja ja ütles, et kõik on korras. Ta võttis mu sülle ja tassis veest välja ning pani liiva peale istuma. Mina olin täiesti šokis, värisesin ja pisarad voolasid. 

Ta vaatas mind kohkunud näoga ja ütles, et vist ei õpeta mind täna surfama.

Möödus tükk aega enne kui ma maha rahunesin ja mõistsin kui loll ma olin olnud seal vees. Milleks oli mul vaja talle üldse järgi minna kui tean, et olen halb ujuja ja tean, millised lained siin on, kui suured ja tugevad nad on. See on hea õppetund mulle. Mul vedas kohutavalt, et midagi hullu ei juhtunud ja et ma üksi ei olnud. 

20 daala nagu maast leitud

Üleeelmine laupäev käisin paari töökaaslasega linna peal pidutsemas. Käisime läbi kõikvõimalikud baarid, pubid ja klubid ning tantsisime ennast segaseks. Kõik kohad olid pilgeni inimesi täis ning jube higiseks ja kleepuvaks läheb ikka kui liiga kaua kuskil sees oled. Tegime siis väikse pausi ja läksime terrassile istuma ühes baaris kui äkki vaatas minust meeter kaugemal maas vastu 20 dollarit! Tegin kiired sammud ja haarasin raha ja läksime tagasi baari ning ainuke loogiline tegu oli osta tekiila shotte ning pidu läks edasi veelgi paremini. 

Kogusin mitmeid numbreid ning sain tuttavaks ka ühe Uus-Meremaa noormehega, kes on 2 meetrit pikk. Endine vetelpäästja, kuid nüüd on ehitaja. 

Ta liitus meie peoseltskonnaga ja kui kell lõi 5 või 6, siis kutsusin oma taksojuhi Colini järgi (jah mul on nüüd päris oma mitte-indialasest taksojuht siin, kes tuleb kohe kohale kui talle helistada) ning ütlesin, et vii mind koju, mulle aitab alkoholist. Ta juba teab, kus mu kodu on ilma ütlemata.

Hommikul ärkasin üles nii vara ja mõtlesin, et vist on vanadus peal, et enam ei maga pohmakaga ka kauem kui 10ni. Vaatasin telefoni ja sealt oli sõnum Uus-Meremaa kutilt, kelle nimi on Steele. Ta kutsus mind randa ja mõtlesin, et miks mitte ning peale kiiret hooratualetti olin valmis ning umbes 20 minutit hiljem oli ta ukse taga ja nägi välja nagu oleks taevast alla kukkunud. Mina seevastu ikka veel nats unesegane ja kindlasti joobes. 

Hüppasime autosse ja algas sõit randa, millest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

Kohting nagu filmis

Mitu kuud on töö juures iga hommik minu putkast möödunud Grumpy Gym Guy, kes nii nagu nimigi ütleb on pidevalt pahur ja tuleb jõusaalist. 

Möödus mitu kuud ja ühtäkki nägin teda hommikul oma putkast eemal Boosti smuutit ostmas ja ta ootas järjekorras mu taga. Keerasin end ringi ja ütlesin talle, et tead mees, mis sa oled nii pahur koguaeg ja tere ei ütle vastu? Ole natuke viisakam!

Ta vaatas mind kohkunud näoga ja ütles, et ta ei ole kuri, ta on keskendunud sellele, kuidas sealt keskusest välja saada. Vaatasin teda lolli näoga ja ütlesin ahah ning õnneks sain oma smuuti kätte ja jalutsasin minema. 

Järgmine päev nägin teda jälle putkale lähenemas ja mind tervitati naeratuse ja terega.

Päev hiljem ta juba julges minuga rääkida ja küsis, et kust ma pärit olen. Ma soovitasin tal arvata ja ta ütles, et ei tunne Euroopat eriti, et ainuke riik, mis talle pähe tuleb on Kasashtan! Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kas ma tõesti tundun nii karvane? Õnneks ta vastas ei. Ütlesin siis, et olen Eestist ja loomulikult ei koitnud tema peas miskit ning nagu ikka pidin seletama, et kus see riik on ja mis keelt me räägime ja palju meil inimesi on ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Järgmine päev tuli ta jälle putkast mööda ja hakkas väriseva häälega rääkima ja sain kohe aru, et ta üritab mind välja kutsuda. Ja sealt see siis tuligi: "Kas tahad mõni päev äkki kusagil väljaspool tööd kokku saada?"

Ma ütlesin, et okei, täna peale tööd? Mille peale ta ehmatas ikka tõsiselt ära ja ütles, eeeeee oooooo ääääää okei hihihiihihii.

Leppisime siis kokku, et saame kell 6 ühes pubis kokku. Muidugi jäin ma 20 minutit hiljaks, aga õnneks ta ootas.

Aga nüüd siis noormehest lähemalt. Tegu on muusikuga, kuid kes õpib inseneriks nüüd kuna avastas, et muusikutöö ei too väga raha sisse ja kõhtu ei täida. Tema nimi on Drew ja ta on 32 aastane. Pikka kasvu ka ja roheliste silmadega. 

Istusime pubis ja ajasime juttu ja tegu on ikka ühe VÄGA imeliku mehega, aga mulle just need imelikud meeldivad. Ta suutis isegi jagada minuga minu huumorit ilma, et nutma hakkaks või minema jookseks. 

Ajasime ikka tükk aega juttu ja naersin nii, et peaaegu piss oleks püksi tulnud. Ma ei ole tükk aega ühegi mehega nii vabalt ennast tundunud.

Olime koos olnud juba oma 3-4 tundi kui jõudsime järeldusele, et on aeg koju minna ja Drew ütles, et ta viib mu ilusti autoga koju kui ma luban, et ma ta auto üle ei naera, et ta auto pidi igavene vana pann olema. 

Mina kui suur autoekspert, kes teeb vahet ainult värvil, lubasin siis, et ei naera midagi. Jõudsime autoni ja minu meelest oli tegu täitsa normaalse autoga, ju see autoteema on ikka meestevärk, ma ei jaga seda. 

Jõudsime koduni ja istusime autos kui nägin, et tal autos kitarr ja ütlesin, et kui tal aega siis ta võiks mulle õpetada, kuidas kitarri mängida. Ta teatas, et see väga lihtne. Astusime autost välja ja ta võttis kitarri ning hakkas seda mängima ning laulma.

Seisin nagu puuga pähe saanud ja vaatasin seda olevust suu ammuli ning mõtlesin, et see peab olema parim kohting minu terve elu jooksul. 

Kui tuppa jõudsin oli Renee elutoas ja vaatas telksi ning rääkisin talle säravate silmadega oma elu parimast kohtingust ning ta küsis kohe, et millal ma teda jälle näen ja vastasin, et mitte kunagi. 

Ma tahan, et see õhtu jääks mu mälestustesse kui mu elu parim kohting, ma ei taha seda ära rikkuda argieluga. 

Äkitselt leidsin sellise bändi täna

The worst date ever in the history of dates!

Mind kutsus kohtama armeemees Josiah. Vabandust, aga nimi on juba vale, kuid otsustasin siiski minna because never say no to free food!

Ta tegi ettepaneku minna ühte Hiina restorani, millega olin nõus. Kui meie kohtingupäev kätte jõudis, siis selgus, et ta tahab seal restoranis kokku saada, mille peale teatasin, et ma ei sõida, et äkki kohtume kaubanduskeskuses, kus töötan, et mul sinna kergem tulla ja et väljas juba on pime ka, et ma ei taha üksi kuskil kooserdada. See oli öeldud tagamõttega, et kuule ole meheks ja tule mulle järgi nagu iga teine normaalne mees, aga ei. Ta oli nõus, et kohtume kaubanduskeskuses. 

Enne kohtingit jõin Reneega ära kaks klaasi veini kuna kaine peaga kindlalt ei saa sellisele kohtingule minna. 

Seadsin sammud siis bussi peale ja kahjuks jäin bussist maha ning järgmine oli tulemas poole tunni pärast. Saatsin siis sõnumi, et jäin bussist maha, et võin keskusesse kõndida, aga et see võtab umbes 20 minutit aega. Üksi. Pimeduses.

Ta saadab sõnumi vastu, et kas ma siis tahan et ta mulle järgi tuleks või? Ma vastasin, et oleks tore küll. Tuleb siis vastu ja esimene küsimus kui autosse istusin oli, et millal ma siis auto ostan. Tahtsin talle vastu vahtimist anda, kuid hoidsin end tagasi. 

Jõudsime siis restorani ja ta ei lasknud mul üldse menüüle keskenduda vaid ainult vatras endast. Teenindaja käis 2 korda küsimas, et mida me juua soovime ja kas oleme toidu välja valinud. Peale poolt tundi tema vatramist saime siis lõpuks ka tellitud.

Kui toit kohale jõudis, siis ta sõi nagu siga, mille peale mul hakkas kohe väga piinlik. Seamoodi söömist saatis teda ülistav jutt. Enda sõnul on ta armee James Bond, superspioon/Batman, kes on kõikvõimas. 

Lõpuks viskas mul ta jutt nii üle, et ütlesin, et mis armeemees sa oled kuskil Austraalia baasis, minu isa on sõjas käinud ja võin sulle endale rääkida lugusid surnud beebidest, kes noaga on seina külge kinni löödud. See teda ei takistanud, ta jätkas juttu.

Terve aja jooksul ei küsinud ta mitte midagi minu kohta.

Kui kohting oli läbi, siis ta küsis, et kuidas ma nüüd siis koju saan? Ma teatasin, et tema viib. Õnneks viiski, kuid ta tahtis mind maha panna samas bussipeatuses, kus ta mind peale võttis, mille peale ütlesin, et mu maja on 100 meetrit edasi.

Kui olin kodu juures, siis ta ütles, et tal oli imeline õhtu ja ta nii loodab mind uuesti näha. 

Ma lihtsalt seisin ja mõtlesin, et see ei ole võimalik. 

Ta on mulle nüüd iga päev sõnumeid saatnud, kuidas ta mind igatseb. Tule taevas appi. 

Tõsiselt, milline mees ei vii naist peale kohtingut koju vaid tahab ta jätta bussipeatusesse hilja õhtul kui on pime???

Kohtingud...

...neid on mul palju ja kõigist ei ole aega kirjutada ning ei viitsi ka kuna pole olnud miskit huvitavat, aga lisan mõned paremad palad varsti :)

Sri Lanka memmepoeg

Paar nädalat tagasi müüsin töö juures ühele Sri Lanka mehele, kes on 24 aastane mõningaid nahahooldustooteid....1000 dollari eest.

Igatahes seletasin talle ilusti ära, mida iga toode teeb ja mis kasu ta sellest saab. Talle meeldis. Maksis ilusti ja läks rahulolevana minema. Märgin ära ka, et tegu oli väga koleda nahaga ja välja nägi ta nagu 34. 

Paar päeva hiljem hakkas ta saatma mulle sõnumeid teemal, et ma olen igavene lits ja mõrd, et petsin temalt raha välja ja et tema neid tooteid ei vaja, et need on naistele. 

Kõik meie tooted on unisex, nii et nii mehed kui naised võivad edukalt neid kasutada. Üritasin talle seda ka rahulikult sõnumi teel vastata. Ta ei saanud aru ja jätkas sõimamist. Lõpuks saatsin talle sõnumi, et kui ta minu terroriseerimist ei lõpeta, siis annan ta politseisse.

Sõnumid lõppesid, kuid mul oli tunne, et see asi pole veel läbi. See oli nüüd alles hiljaaegu, ma arvan, et eelmine laupäev kui üks lühike päikeseprillidega naine tuleb meie putkasse ja küsib, et kus on see pikk Eesti tüdruk, et see tüdruk olla tema pojalt raha välja petnud ja tema tahab nüüd arveid klaarida. 

Vaatasin teda ja ütlesin, et meil eestlasi ei tööta. Mille peale ta teatas, et oli suure kaebekirja kirjutanud meie ettevõttele, et see Eesti tüdruk lahti lastaks. Mulises ja tõmbles seal veel tükk aega kuni ma lõpuks teatasin talle, et kuulge proua 24 aastane mees peaks suutma ise enda eest seista ja mõelda, nii et ärgu sekkugu oma poja ellu niimoodi, mis see poeg on totaalne memmepoeg või. Mutt lahkus õnneks ja ma mõtlesin, et sellega on asi läbi, aga ei.

Ida oli just parasjagu lõunal ja kui ta tagasi tuli, siis ütles ta et tal mulle jutt. See Sri Lanka mees olla samal päeval käinud meie lemmikkohvikus minu kohta laimu levitamas. Õnneks kõik, kes seal kohvikus töötavad tunnevad mind juba mõnda aega ja teavad, et see on vale. 

Iga päev veendun ma üha rohkem, et enamik inimesi on debiilsed. Eriti Sri Lankast ja Indiast..ja Pakistanist..

PS! Kaebekiri jõudis kohale ka ja peale pikka naermist leidis see oma tee prügikasti. 

Pitsamees

Ma ei ole tükk aega midagi kirjutanud, nii et alustan kohe vürtsika jutuga. Ma ei tohi kirjutada, kellega see juhtus (üks minu sõbranna), kuid loo enda võin siia tema loal kirja panna.

Ühel neljapäeval jõime koos sõbrannaga koos veini ja peale paari, kolme, kuue pudeli hävitamist tuli meil tohutu söögiisu peale ja otsustasime tellida pitsa. Helistasime Domino pitsasse ja vastu võttis mingisugune noor mees väga neeldiva häälega. Tänu tarvitatud veinile tundus meile kohutavalt hea mõttena selle noormehega flirtima hakata telefoni teel ja tänu sellele saime ka soodustust toidule. Ütlesime noormehele, et kuule ole mees ja too ise toit kohale, et meile need indialased ei meeldi.

Umbes pool tundi hiljem on kopp kopp ukse taga ja suure elevusega jooksime uksele. Vastu vaatas Mr.Pitsa (ei mäleta nime). Hääl oli meeldiv küll jah, kuid kahjuks välimus ei läinud selle häälega kokku. Tegu oli tüüpilise irvhambast pitsamehega, kellel oli päästerõngas ümber. Ise pidas ta end muidugi überseksikaks. 

Minu sõbranna otsustas ta siis sisse kutsuda ja ajasime veidi juttu. Kuna mulle lollid ja koledad inimesed ei meeldi, siis ei viitsinud ma väga pingutada, et sõbralikku Sillet mängida. 

Kui ta oli diivani peal istunud 5 minutit teatas ta, et peab nüüd minema põrandaid pesema ja putka kinni panema, mille peale mu sõbranna ütles, et tule ikka hiljem tagasi veinile. Me mõlemad ei uskunud, et ta üldse tagasi tuleb ja valmistusime magama minema kui oli uus kopp kopp ukse taga ja Mr.Pitsa oli tagasi. 

Mina teatasin, et lähen magama ja jätsin sõbranna Mr.Pitsaga omavahele. 

Hommikul kuulsin, et mu sõbranna oli laskunud pitsa oma ahju panna. Aga üsna niru pitsa oli olnud jutu järgi.

Igatahes sõbranna jutu järgi on see tema elu kõige piinlikum moment, mida ta nüüd üritab unustada.

Piinlik tõesti. Päästerõngaga pitsamees ei tundu mulle isegi väga vindisena kuidagi ligitõmbav.

Mulle meeldib