Tornaado üle elatud nüüd veel üleujutused jäänud

Tänane hommik algas haiglas. Aga seekord ei olnud mina haiglas vaid hoopis James, ta oli öö jooksul suutnud oma mandlid ja kurgu kinni paistetada nii et hommikul õieti hingata ei saanud.

Kiirustasime siis lähimasse haiglasse, mis oli kinni kuna on riiklik püha. Okei ehk siis nende arvates tuleb oma haigused edasi lükata.

Peale seda läksime minu vanasse lemmikusse Princess Alexandra haiglasse, mis oli õnneks ikka lahti ja läksime kohe erakorralisse. Seal pidime ootama ligi tund aega kuni meid juhatati edasi teise ruumi, kus sai veel oodata.

Ma käisin vahepeal kohvikus pirukat nosimas ja kohvi joomas ning ka ajalehte lugemas, kus vaatasid vastu ainult “head” uudised paikadest, mis on üleujutatud; tornaado kahjustustest ning paikadest, mis lähimate päevade jooksul ilmselt üle ujutatakse. Nende paikade all oli ohupiirkonnaks toodud ka minu kodukant Rosalie/Paddington, mis 2 aastat tagasi kui Brisbanes oli viimane suur üleujutus oli täiesti kahjustatud. Õnneks minu maja on suure mäe otsas seega sinna vesi ei pääse, aga all on org, millest tugeva vihma korral saab väga mõnus väike järveke kust vaja paadiga üle sõita.

Tagasi ooteruumi minnes tegin ka kiire vaatluse teiste patsientide hulgas. Tähelepanuväärsemateks olid üks välimuse järgi 90 aastane mees, kes oli ratastoolis ja kellele oli vasakusse jalga mingi imelik asjandus naha alla torgatud, nagu kanüül aga kordi suurem.

Lisaks olid seal ka kaks välimuse järgi nii 18 aastast hoora, kellel mõlemil rippusid kannikad lühikeste pükste seest välja. Tegelikult ma arvan, et need ei olnudki lühikesed püksid vaid hoopis alusüksid. Üks hoor oli (ilmselt raha teenides) käeluu ära murdnud ja pandi see tal siis kipsi. Ju siis oli nii kõva töö. Teine hoor passis niisama lolli näoga ooteruumis. Mõlemad nägid välja nagu vajaks nad üht tugevat survepesu nagu autodele tehakse.

Ahja kolmas huvitav persoon oli umbes 50 aastane naine, kellel oli selg paigast ära ja kes muudkui midagi oma kotist otsis või midagi oma kotti tagasi toppis ja tasakesi omaette ropendas ning vandus.

Samas ajal mängis taustaks uudistesaade, mis näitas õuduslugusid, mis torm tegi ja muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis sellest, mis meid lähipäevil ees ootab. Ma ei tea, kas uudistesaate ideeks ongi inimesi paanikasse ajada, sest enne seda saadet ma ei olnud nii hirmul kui praegu.

Lõpuks peale 1,5 h ootamist võeti ka James jutule ja öeldi, et on jah mandlipõletik. Seda me juba teadsime kui sinna läksime. Peale seda pidime ootama veel pool tundi, et saaks kätte retsepti antibiootikumide jaoks.

Retsept käes läksime haigla apteeki, kus meile öeldi, et sorry pole seda ravimit, minge teise apteeki.

Läksime teise apteeki ja saime lõpuks siis ravimid kätte.

Kui autoga tagasi kesklinna sõitsime, siis teedel oli näha juurtega maast lahti tulnud puid ja palju sodi. Päeval vihma ei sadanud ja oli isegi päike väljas, aga kusagil kella 4 paiku läks taevas hirmutavalt halliks ja pilviseks ning hakkas vihma kallama.

Kui minu kodu juurde sõitsime siis nägime, kuidas kõik ohupiirkonnas olevad majad ja erinevad asutused on üritanud kindlustada hooneid kilede ja liivakottidega.  

Kodus ei ole mul elektrit olnud juba 2 päeva ja uudistest öeldi, et ilmselt elekter tuleb osades piirkondades hiljemalt tagasi kolmapäeval kuna paljud puud on kukkunud elektriliinidele ja tuul on palju kahju teinud.