Tormituulte küüsis

Täna on pühapäev ja kolmas päev kui kallab mussoonvihma koos tugevate tuultega. Sain endale reedest – esmaspäevani vabaks ja lootsin, et saan randa minna, ujuda ja päevitada, aga loomulikult mitte. Reede hommikul ärkasin üles selle peale, et väljas oli täiesti pime ja kallas tugevat vihma. Lihtsalt terve päev sadas paduvihma. Kuna siin on nii palav, siis väljas oli täiesti võimatu olla, vastik niiske ja kleepuv.

Laupäev oli Austraalia päev, mida plaanisime tähistada ühe minu Brasiilia sõbra juures grillides ja õlut juues nagu ühed korralikud aussid ikka, aga ei saanud seda teha kuna lisaks mussoonvihmale oli laupäevaks lisandunud ka väga tugev tuul. Otsustasime, et läheme niisama linna peale ja teeme paar jooki kusagil baaris ja siis lähme koju. Mõeldud-tehtud ja koju jõudsime peolt juba kell 10.30, sest see vihm ja tuul olid lihtsalt nii meeletult tugevad. Otsustasime, et mis sa ikka tormiga teed ja käisime alksipoes ning tõime sealt ühe Russki Standart viina ja lahendasime Jamesiga pool pudelit ära ning vaatasime mingit vanakooli õudukat telekast.

Tänane pühapäev algas jälle pimeduse ja tormiga ning tuul on läinud nii tugevaks, et puud on kukkunud teedele ja elektriliinidesse, osad autoteed on üleujutatud ning teedel on palju õnnetusi. Paljud linnaosad on ilma elektrita, mis tähendab, et ka osad valgusfoorid ei tööta.

Käisime täna kinos, sest tormiga ei ole mitte midagi muud teha ja kui tagasi koju jõudsin, siis nägin, et terve linnaosa, kus ma elan on pime. Tunne oli nagu Ameerika õudusfilmis, kus noormees sind autoga koju toob ja head aega ütleb ning siis lähed tuppa, klõpsitad elektrilülitit ja tuled ei tööta. Lähed vannituppa meiki maha võtma ja kummardad kraanikausi kohale, et nägu pesta ning kui püsti tõused uuesti siis näed peeglist üleni mustsas maskis inimese peegeldust, kes su ära kägistab.

Sellepärast ütlesin talle, et tule kaasa tuppa, ma kardan. Kuna see on ikkagi vana maja, kus ma elan, siis oli hirmus seal sees pimeduses olla ja otsustasime, et ei ööbi kodus vaid ööbin noormehe juures. Tegelikult nagu ikka, mina otsustasin. Ma olen ikka naljakas küll, teisele poole maakera pole mingi probleem üksi reisida, aga ilma elektrita maja hirmutab mind.

Hetkel istun voodis ja kirjutan ning kuulan kuidas tuul vihiseb väljas ja kõigutab puid ning üritab neid maast lahti kiskuda. Vihm peksab nii tugevasti vastu katust nagu tahaks sinna augud sisse teha. Tänaseks ööks lubati tugevat äikesetormi eks siis hommikul näha ole, mis seis õues on. Järgmiseks viieks päevaks lubati samasugust hullu ilma ning siis pidi edasi minema tavaline tore päikesepaisteline ilm.