Fraser Island

Fraser Island on maailma suurim liivasaar. Tegu on paradiisiga, sest seal on kristallselge veega järved, valge liiv, liivadüünid, vihmamets, gigantpuud jne - kõik loodus, mis seal saarel on, kasvab liiva peal.

Mina käisin Fraserl Islandil koos oma sõbra Marciga lihavõttepühade ajal. Me telkisime seal kokku 3 ööd täitsa ranna ääres.

Fraseril ei ole linnu vaid on väiksed külakesed koos paari poe ja külalistemajadega. Enamik inimesi siiski otsustab seal telkida. Saarel saab liikuda vaid 4veolise autoga, mis algul on küll väga harjumatu, sest tunne on nagu karuselli peal ja teid kui selliseid seal ei ole. On vaid väiksed rajad.

Reede varahommikul hakkasime Brisbane'st Fraseri poole sõitma ja see võttis kokku oma 4-5 tundi + kiire praamisõit. Kui saarele jõudsime algas ralli liiva peal ja otse ookeani ääres nii et sõitsime peaaeguu täitsa vees vahepeal.

Alguses otsisime endale head telkimiskohta ja õnneks leidsime ühe hea liivakünka, kuhu oma kodu üles ehitada. Päike oli kõrgel taevas ja siras, tunne oli nagu saunas. Lihtsalt nii palav ja tundsin, kuidas mu nahk praeb. Kodu ehitamine nägi välja siis nii, et mina istusin ja jõin veini ja Marc pani telki kokku. Ma arvan, et see oli üsna hea töödejaotus.

Kuna Austraalias läheb pimedaks juba kell 5, 6 õhtul siis ega meil esimene päev väga palju aega ringi koldada ei olnudki. Käisime sellises kohas nagu Eli Creek. Tegu on jääkülma ojaga, mis on väga kiire vooluga ja mille ühest otsast saab teise liuelda. Lisaks kogusime kanistritega ojast ka oma hommikuduši vett!

Hiljem läksime koju ja tegime õhtusööki. Mis nägi välja nii, et mina jõin veini ja Marc tegi süüa. Meil oli kaasas oma väike gaasipliit, pann ja igast muud köögikraami. Esimene õhtu sõime sealiha praetud sibulaga, nämm. 

Marc läks enne mind magama ja ma jäin üles ning taskulambi abil kirjutasin oma märkmikusse muljeid:

"Täna on reede ja kell on 8 õhtul. Ma olen Fraser Islandil. Uskumatu, ma olen alati tahtnud siia tulla kuna see on nagu maapeale paradiis. Tulin siia koos oma sõbra Marciga ja me telgime. Mina telkimas on veel uskumatum. Ei ole fööni, ei ole meiki ei ole mitte midagi. Kõige rohkem tahaks ma hetkel, et mu emme oleks siin ja näeks seda, mida mina täna nägin. Kuidas rand on nii kaugel kui näed ja veel edasi, kuidas 4 veolised autod mööda liivadüüne üles alla turnivad, kuidas ookean tuleb tõusuga aina läheale ja lähemale, kuidas taevas on nii tihedalt tähti täis tikitud, et vaba ruumi üldse ei ole ning kuidas erkoranz kuu ookeanist taevasse tõuseb. 

Lainete kohin on nii vali. Naljakas on see, et iga öö kui kodus magama lähen, siis enne magama jäämist panen mängima ookeanikohina. Esimest korda elus on see tõeline. Marc ütles mulle, et siin saarel ei tohi ookeanis ujuda, et haid on kaldale väga lähedal. Nii kahju, sest see rand siin on nagu filmis."

Läksin ka ära magama, kuid ärkasin keset ööd selle peale, et väljas oli meeletu torm. Tugev vihm, müristamine ja äike ei tekita just tunnet, et tahaks telkida. Liigutasimine oma telgi mätta otsast mätta taha kartuses, et tugev tuul viib meid hommikuks ookeani haide keskele. 

Peale seda magasime mõlemad rahulikult ja kui hommikul üles ärkasime oli taevas sinine ja päike väljas. 

Tegime hommikusöögi ja kohvi valmis ja läksime mätta otsa sööma ning vaadet nautima. 

Peale seda läks Marc oma vannituppa telgi taha ja mina oma vannituppa auto kõrval. Dušš tuli otse kopsikust! 

Teine päev käisime siis vaatamisväärsustega tutvumas. Käisime vihmametsas matkamas ja Lake McKenzie järve ääres. Lake McKenzie oli enne suuri vihmasid Queenslandis ilusa helesinise vee ja suure valge liivarannaga koht. Kahjuks oli ta natuke kannatada saanud kui meie sinna jõudsime, kuid siiski ilus. Fraser Islandil võib ainult järvedes ujuda kuna seal on kindel, et haid sind nahka ei pista. 

Lake McKenzie enne:

ja pärast:

Peale seda kimasime mööda randa autoga ringi, katus maas ja aknad küljest ära. Marcil on armas kollane Jeep, mis on ideaalne rannas ringi sõitmiseks. 

Nägin esimest korda elus dingosid! Dingod on metsikud koerad, kes loomult inimesi kardavad. Neid ei tohi sööta ega kuidagi moodi nende tähelepanu endale tõmmata kuna muidu võivad nad liiga julgeks muutuda. Paar aastat tagasi ründasid dingod saarel ühte väikest last ja sõid ta ära. Ja ma ei tee nalja. Seal on olnud veel juhtumeid, kus nad inimesi ründavad ja hammustavad. Seega isegi matkaplatsil ei tohi oma toitu ega prügi kuhugi välja jätta. Dingod Fraserl Islandil on täiesti puhas tõug seega saarele ei tohi tuua ka oma kodukoeri. 

Üks hommik nägime oma telgi ümber ka dingode käpajägi. Peale Sherlocki moodi uurimist jõudsime arusaamale, et nad on öösel lihtsalt mööda kõndinud. 

Kuna soolane ookeanivesi on autole väga kahjulik siis igapäevaselt tegime ka autole kiire duši ojas:

Vaatasime üle ka ühe teise järve nimega Birrabeen, mis meeldis mulle rohkem kui McKenzie. Seal oli ilus valge liiv kuigi selleks, et rannani jõuda pidime solgiveest läbi jalutama, mis oli teele kogunenud suurte vihmadega. 

Peale seda läksime jälle koju ja tegime õhtusööki ning õhtustasime maailma parimas restoranis:

Järgmine päev käisime hommikul Maheno laevavrakki vaatamas. 

Peale seda käisime vaatasime üle Champagne pools ehk siis šampanja basseini, mis on nö looduslik kalavõrk, mida kasutasid aborigeenid. 

Ülejäänud päeva veetsime ookeani ääres õlut juues ja päevitades. Terve rand oli meie oma. Vahepal möödusid ainult mõned autod. Marc isegi trotsis haisid ja oli nabani vees. Mina rohkem kui põlvini vette ei julgenud minna. 

Peale seda läksime taas koju, küpsetasime suure suure pidusöögi ja tegime väiksed ja suured õlled. Olime kaua üleval ja vaatasime, kuidas kuu tõusis ja uurisime tähti. 

Järgmine päev oli aeg kodu poole sättida ja mul oli täitsa kurb. Oleks tahtnud sinna saarele veel kauemaks jääda. Kindlasti lähen sinna veel tagasi, sest ma nägin küll palju, kuid seal saarel on veel nii palju, mida avastada.