Tuesday, April 30, 2013

Hõissa pulmad!

6. - 8. aprill olin taas Sydneys. Pulmas. Olen nüüd ametlikult austraallane.
Nali :)

Tegelikult üks Jakovi sõber abiellus ja mina olin siis Jakovi pluss 1. Juba mitu nädalat varem olin elevil, sest ei ole üheski Austraalia pulmas käinud ja ootasin, et näha kuidas see siis välja näeb. 

Ma ei olnud kindel, mida selga panna ja otsustasin ühe pika roosa kleidi kasuks, mille ostsin Kaubamaja taolisest poest allahindluse ajal. Täishinnaks oli 250$, mis oli olnud alla hinnatud 100$ ja kui mina selle ostsin, siis sain selle kätte vaid 50$! 

Kuna pulm oli nädalavahetus peale Fraser Islandi külastust, siis nägin välja nagu aafriklane. Lendasin Sydneysse laupäeva varahommikul. Jakov oli mul ilusti lennujaamas vastas ja käisime koos hommikust söömas. Peale seda sõitsime tema koju ning ta võttis oma asjad ja läksime Sydney kesklinna, kus ööbisime hotellis. 




Imeline vaade haha!


Kuna olime kesklinnas, siis käisime ühes Balkani restoranis koos söömas ja sõime nii palju, et mõlemil oli halb olla. Pärast käisime paaris pubis, tegime mõned joogid, aga kuna olime väsinud, siis otsustasime, et lähme ära hotelli, võtsime veini kaasa ja nagu vana abielupaar vahtisime koos telksi ülejäänud õhtu.

Järgmine hommik oli pulm ja muidugi magasime sisse. Pidime tegema check-outi kell 11, aga ärkasime kell 10. Õnneks Jakov sai vastuvõtu mehega räägitud ja saime check outi teha kell 12, seega saime aega juurde.
Sättisime ennast valmis ja panime pidurõiva selga. Jakov ütles, et ma näen välja nagu mingisugune Euroopa printsess hehe!

Tegime check outi ära ja otsustasie, et lähme hommikust sööma. Läksime ühte pisikesse kohvikusse kus oli maailma parim kohvi ja värsked saiakesed. Kohvikutädi rääkis mulle, et küll ma olen ikka ilus. Ego läks ikka suureks mul teate!

Siis hakkasime sõitma pulmapaiga poole. Pulm toimus õues ja Sydneyst natuke väljas. Sõitsime sinna oma paar tundi. Jakovi sõber, kes abiellus on tema töökaaslane ja meie olime nö töökaaslaste pundis siis. 



Pulm ise oli väga lihtne ja kiire. Ja mulle väga meeldis, et toimus õues. Peale pulma oli kiire dringitamine ja õnnitlemine seal samas pargis ja siis oli väike vaheaeg enne vastuvõttu.

Meie Jakoviga läksime teise hotelli, kus pidime check-ini tegema. Ööbisime golfi kuurortis. See paik oli lihtsalt imeline!







Kui olime end hotellis sisse seadnud oli aeg hakata end vastuvõtu poole sättima. Pidime Jakovi töökaaslastega kokku saama ühes baaris vastuvõtu koha lähedal. Läksime sinna ja teised olid juba seal.

Jakovi töökaaslaste hulka kuuluvad superrikas pilukas oma naisega, kes kunagi ei räägi; ilusmees oma joodikust krõhva naisega; imelik mees, keda keegi ei sallinud oma lumivalge anorektikust pruudiga ja austraalia/jaapani segu mees oma ameeriklasest pruudiga. 

Krõhva naine suutis tunni aja jooksul sisse kummutada oma 10 klaasi veini samal ajal kui mul oli raskusi 3 klaasi lõpetamisega ja andke andeks ma olen siiski Ida-Eurooplane, mis teeb minust profi. Kui ta muidu oli normaalne, siis alkohol muutis ta eriti jutukaks ja tüütuks. 

Piluka naine ei hakanud isegi alkoholi abil rääkima. Lihtsalt oli vait ja mängis oma telefoniga. Anorektiline lumivalgeke oli arg, aga saime temaga jutule ja ta oli väga tore inimene. Kuigi jah see tema peigmees oli kahtlane. 

Kõige toredamad olid Aussi ja Jaapani segu ning ameeriklane, need olid kohe täitsa omad. 

Vastuvõtt toimus suures banketisaalis, pildid on jube udused kuna tegin nad telefoniga, aga ehk annab aimu:







Kokku oli 3 käiku sööki, mis oli väga maitsev ja alkohol voolas ojadena. Meie laud oli muidugi see kõige valjum ja tarbis kõige rohkem alkoholi. Kõik tassiti meile aga ette. Erinevalt Eesti pulmadest ei mängitud mingeid totraid mänge, kus tuleb end lolliks teha. Isamees, peigmees, peigmehe isa ja pruudi ema pidasid kõnesid. Natuke nuteti, visati pruudikimpu ja lõigati uhke tort lahti.




Ja loomulikult esimene tants :) Nii armas, minul tuli kohe pisar silma. 


Peale seda algas pidu ja pillerkaar. Krõhva oli selleks ajaks juba nii purjus, et hakkas muudkui kõiki jälitama ja tüütama. Ma muudkui jooksin eest ära. 

Pidu lõppes 12 paiku ja igale külalisele pakiti suure kotiga komme kaasa, mille me koju jalutades kahekesi ära hävitasime. Mina ja Jakov olime ikka parajad kännuämblikud kui hotelli poole jalutasime. 

Hommikul oli oi oi kui paha. Sättisime end korda ja asusime jälle teele. Läksime hommikust sööma ühte väga mõnusasse rannaäärsesse kohvikusse, kus hävitasin maakera suuruse võileiva ja suure kohvi. 

Pärast istusime rannas tükk aega ja peale seda hakkasime Sydney poole tagasi sõitma. Jakov viis mu ilusti lennujaama ja tagasi Brisbane'i sõitsin äriklassis. Kuna Jakov maksis piletite eest, siis ta pani need enda nimele. Ta töötab lennufirma heaks ja kui äriklassis on vaba, siis saad äriklassis sõita.

Ausalt enam mitte kunagi ei taha tavaklassis lennata koos teiste vaestega. Esiteks äriklassi reisijatel on eesõigus lennuki peale. Istmed on nagu tugitoolid ja esimest korda sain oma jalgu lennukis sirutada. Töötajad on sinuga viisakad, küll pakuti vett ja sooje rätikuid. 

Süüa anti ka. Päris nõude peal ja puha! Tavaklassis antakse alati mingit ollust pappkarbis. Äriklassis sõin krevetisalatit ja magustoiduks oli nämma juustukook. Lisaks ärge üldse rääkige tasuta baarist! 

Nautisin seda killukest rikaste maailma ja lootsin, et saaks kauem niimoodi lennata, aga kahjuks lend oli vaid tunnike. 




Tissivaataja raamatukogus

Perverdid on igal pool ma ütlen ja kuna olen pervertidest kirjutamise lainel, siis lisan veel ühe vahva loo kogumikust Sille argipäev Austraalias. 

Mõni aeg tagasi olin raamatukogu internetipunktis arvutit kasutamas. Istusin siis oma arvuti taha ja minust vasakul oli mingi kahtlane paks vanamees ja paremal küljel indialane. Tore on mõtlesin endamisi. Rassist ja inimestevihkaja nagu ma olen. 

Mõned minutid hiljem hakkas vanamees mingeid imelikke hääli tegema ja ohkis omaette ning ma olen kindel, et ühe käega mängis taskupiljardit. 

Kiikasin siis ta arvutisse, et näha mida ta teeb. Ja oh imet. Härral oli lahti Facebook kust vaatas vastu umbes 18-19 aastane blond neiu, kes oli oma tissid iga pildi peal nii letti löönud, et isegi Pamela Anderson Baywatchi hiilgeaegadel jäi varju.

Ja vanamees aina vaatas ja ketras neid pilte edasi ning ohkis. 

Ma võitlesin endaga päris pikalt, et talle mitte midagi öelda ja suutsin end kontrolli all hoida. 

Aga tõesti....kas maa peal ei ole ühtegi normaalset inimest enam? 

South Banki pervert

Kui juba jutt pervertidele läks, siis lisan siia veel ühe ja koos pildiga!

Umbes 9 kuud tagasi kui olin Brisbanes alles üsna uus olin omapäi rannas ja päevitasin. South Bank on meie linnarand, kus tegelikult ei ole ookeanile ligipääsu. Meil on seal välibasseinid ja värgid. 

Päevitan seal rahulikult kuni äkitselt peaaegu mu jalgevahelt läheneb roomates mees, sarivägistajale omane valge kalamehemüts peas. 

Mina olin selili ja jalad põlvest krõnksus kui äkitselt keegi jalgevahelt passima mind hakkab. Vaatasin teda vihase näoga ja tõusin istukile. Istus mu kõrvale ja hakkas vestlust aretama. Rääkis, et ta on fotograaf ja ajas muud mula. Küsis kust ma pärit olen ja kui sai teada, et Eestist siis hakkas minuga jagama Euroopa ja Eesti ajalugu.

Vaatasin teda seletamas tükk aega ja ütlesin väga tõsise näoga, et tal on täpselt 5 sekundit, et oma kola kokku korjata ja minema minna.

Ta naeris ja arvas, et teen nalja vist. Ma vaatasin teda tõsiselt edasi ja ütlesin, et ta kaoks minema.

Läkski.

Vastik pervert ma ütlen! Nüüd see oli siis oma 5 päeva tagasi kui olin jälle South Bankil ja minu kõrval päevitas üks üksik saksa neiu, kes mitu korda palus mul tema asju valvata kui ta ujumas käis.

Äkitselt kuulsin tuttavat häält ja nägin, kuidas see samune limukas imbus selle saksa neiu kõrvale ja ka peaaegu jalge vahelt. Üllatav oli, et ta kandis seda sama vägistaja kalamehemütsi nagu 9 kuud tagasi.

Imekombel oli saksa neiu viisakam kui mina ja nad aretasid vestlust oma 15 minutit. Tegin värdjast ka pildi:


Ma ei julgenud kuhugi minna, sest kartsin, et äkki see sakslane läheb selle hulluga veel kuhugi kaasa, aga õnneks peale 15 minutit vestlust keegi helistas neiule ja ta läks minema. 

Korjasin välkkiirelt oma kodinad kokku ja hakkasin kodu poole minea kui avastain, et mu õnnetoov kaelakett on kadunud. Tuli meelde, et olin ta rätikule pannud kui päevitasin, et ranti ei jääks ja ilmselt oli see kiiruga asju kokku pakkides rohu sisse kukkunud. Läksin tagasi ja otsisin oma ketti muru seest kui sain aru, et Mr.Vägistaja on mulle silma peale pannud ja uuris, et kas kaotasin ära midagi. 

Vaatasin teda kurja näoga ja ütlein, et kas ta 9 kuud tagasi ei saanud juba aru, et ma ei taha temaga rääkida? Ja jalutasin minema.



Imelik naabrimees

Ma elan nüüd juba pikemat aega koos ühe Uus-Meremaa tüdruku Reneega ja minu uuteks naabriteks ühel küljel on üks paarike ja teisel küljel 25 hiinlast ühes pisikeses majas. Meie kodu on korter maja teisel korrusel ja meie all korteris, kus on 1 tuba elab 10 indialast. Ahja meist üle tee elab hullumeelne vanamutt, kes muudkui istub rõdul ja passib mööduvaid inimesi. 

Aga täna tahan lähemalt rääkida naaberpaarikesest Christy* ja George*. George on ehitaja ja arvutisõltlane, kes kodus olles ei tee muud peale arvutis istumise ja nagu nüüd välja tuleb ka naabrite jälitamise!

Ühel öösel kui olin voodis, aga kuidagi sõba silmale ei saanud hakkasin telefoniga FaceBookis surfama kui äkitselt avastasin vana kirja kelleltki, kelle nimi on George. Kiri oli kirjutatud 6 märts ja mina nägin seda 25. aprill. 

George: Pole kindel, kas mäletad eilset, aga oli tore kohtuda :)

Nuputasin tükk aega pead, et kes see küll olla võib kuna ei tunne kedagi, kelle nimi oleks George.

Sille: Tere, ma nägin seda kirja just nüüd....kus me kohtusime? Vabandust hilise vastamise eest.

George: Kus me kohtusime hahaha ma elan kõrvalmajas! 

Sille: Haha vabandust ei pannud sinu nägu ja pilti kokku.

George: Mulle meeldib, kuidas sa vastad 2.04AM. Ma arvasin, et mina olen öökull kuigi uneaeg on 11 õhtul.

Sille: Algaja.

George: Sorry, aga ma ärkan iga hommik kell 5, et tööle minna. Pealegi kui olen kaua üleval, siis Christy saab kurjaks mu peale. 

Sille: Selged pildid. 

George: Igatahes nüüd tead, et kui sul igav on võid mulle kirjutada.

Sille: Ok.

George: Kuidas sulle su India naabrid meeldivad?

Sille: ma äratan nad iga hommik valju muusikaga üles kuna olen õel eurooplane. 

George: ma võtan lihtsalt riidest lahti ja keegi ei ole minu peale kuri!

Sille: Ok.

George: Mida rohkem hakkad meil külas käima, seda rohkem harjud mind peaaegu alasti nägema haha. 

Sille: Sa ei suuda mind üllatada.

George: Ma garanteerin, et võiksin koguaeg alasti ringi jalutada kui vaid saaks. Aga millegipärast inimesed ütlevad et see on kohatu.

Sille: Jah on küll.

George: Lisaks ära Reneele ütle, et me omavahel räägime. Ta räägib Christyle ja siis ta küsib minult 50 küsimust, mis viivad tülini ja ausalt öeldes ei kannataks ma enam ühtegi tüli temaga välja. 

Sille: Haha, pole probleem.

---------
Laupäev 2.40pm

George: Kas see olid sina, kes umbes tund aega tagasi meie majast mööda jalutas?

---------
Pühapäev 9.25pm

George: Tere õhtust, kaasöökull.

George: Oi vabandust, viimane kord kui suitsule läksin sinu toa tuli põles, aga ilmselt sa juba magad. 

Sille: Väikestviisi jälitaja?

George: Ei, lihtsalt tähelepanelik.Aga vaat kui sa topless oma toas ringi jalutaks, siis küll jälitaks jah haha. 

Vahemärkusena lisan siia, et oma toas jalutan ma pidevalt pool ja täitsa alasti ringi hommikuti.

Sille: See ei ole kommentaar, mida võiks kirjutada tõsises püsisuhtes olev inimene oma naabritüdrukule, keda on näinud 2 korda isegi kui see on mõeldud naljana. Mis sa arvad, mida Christy tunneks või mõtleks, kui ta seda siin loeks??

George: Ok, sorry ei tahtnud sind solavata.



Tõsiselt, mis inimestel viga on??

Fraser Island

Fraser Island on maailma suurim liivasaar. Tegu on paradiisiga, sest seal on kristallselge veega järved, valge liiv, liivadüünid, vihmamets, gigantpuud jne - kõik loodus, mis seal saarel on, kasvab liiva peal.

Mina käisin Fraserl Islandil koos oma sõbra Marciga lihavõttepühade ajal. Me telkisime seal kokku 3 ööd täitsa ranna ääres.

Fraseril ei ole linnu vaid on väiksed külakesed koos paari poe ja külalistemajadega. Enamik inimesi siiski otsustab seal telkida. Saarel saab liikuda vaid 4veolise autoga, mis algul on küll väga harjumatu, sest tunne on nagu karuselli peal ja teid kui selliseid seal ei ole. On vaid väiksed rajad.


Reede varahommikul hakkasime Brisbane'st Fraseri poole sõitma ja see võttis kokku oma 4-5 tundi + kiire praamisõit. Kui saarele jõudsime algas ralli liiva peal ja otse ookeani ääres nii et sõitsime peaaeguu täitsa vees vahepeal.

Alguses otsisime endale head telkimiskohta ja õnneks leidsime ühe hea liivakünka, kuhu oma kodu üles ehitada. Päike oli kõrgel taevas ja siras, tunne oli nagu saunas. Lihtsalt nii palav ja tundsin, kuidas mu nahk praeb. Kodu ehitamine nägi välja siis nii, et mina istusin ja jõin veini ja Marc pani telki kokku. Ma arvan, et see oli üsna hea töödejaotus.

Kuna Austraalias läheb pimedaks juba kell 5, 6 õhtul siis ega meil esimene päev väga palju aega ringi koldada ei olnudki. Käisime sellises kohas nagu Eli Creek. Tegu on jääkülma ojaga, mis on väga kiire vooluga ja mille ühest otsast saab teise liuelda. Lisaks kogusime kanistritega ojast ka oma hommikuduši vett!

Hiljem läksime koju ja tegime õhtusööki. Mis nägi välja nii, et mina jõin veini ja Marc tegi süüa. Meil oli kaasas oma väike gaasipliit, pann ja igast muud köögikraami. Esimene õhtu sõime sealiha praetud sibulaga, nämm. 





Marc läks enne mind magama ja ma jäin üles ning taskulambi abil kirjutasin oma märkmikusse muljeid:

"Täna on reede ja kell on 8 õhtul. Ma olen Fraser Islandil. Uskumatu, ma olen alati tahtnud siia tulla kuna see on nagu maapeale paradiis. Tulin siia koos oma sõbra Marciga ja me telgime. Mina telkimas on veel uskumatum. Ei ole fööni, ei ole meiki ei ole mitte midagi. Kõige rohkem tahaks ma hetkel, et mu emme oleks siin ja näeks seda, mida mina täna nägin. Kuidas rand on nii kaugel kui näed ja veel edasi, kuidas 4 veolised autod mööda liivadüüne üles alla turnivad, kuidas ookean tuleb tõusuga aina läheale ja lähemale, kuidas taevas on nii tihedalt tähti täis tikitud, et vaba ruumi üldse ei ole ning kuidas erkoranz kuu ookeanist taevasse tõuseb. 

Lainete kohin on nii vali. Naljakas on see, et iga öö kui kodus magama lähen, siis enne magama jäämist panen mängima ookeanikohina. Esimest korda elus on see tõeline. Marc ütles mulle, et siin saarel ei tohi ookeanis ujuda, et haid on kaldale väga lähedal. Nii kahju, sest see rand siin on nagu filmis."

Läksin ka ära magama, kuid ärkasin keset ööd selle peale, et väljas oli meeletu torm. Tugev vihm, müristamine ja äike ei tekita just tunnet, et tahaks telkida. Liigutasimine oma telgi mätta otsast mätta taha kartuses, et tugev tuul viib meid hommikuks ookeani haide keskele. 

Peale seda magasime mõlemad rahulikult ja kui hommikul üles ärkasime oli taevas sinine ja päike väljas. 

Tegime hommikusöögi ja kohvi valmis ja läksime mätta otsa sööma ning vaadet nautima. 

Peale seda läks Marc oma vannituppa telgi taha ja mina oma vannituppa auto kõrval. Dušš tuli otse kopsikust! 



Teine päev käisime siis vaatamisväärsustega tutvumas. Käisime vihmametsas matkamas ja Lake McKenzie järve ääres. Lake McKenzie oli enne suuri vihmasid Queenslandis ilusa helesinise vee ja suure valge liivarannaga koht. Kahjuks oli ta natuke kannatada saanud kui meie sinna jõudsime, kuid siiski ilus. Fraser Islandil võib ainult järvedes ujuda kuna seal on kindel, et haid sind nahka ei pista. 

Lake McKenzie enne:


ja pärast:


Peale seda kimasime mööda randa autoga ringi, katus maas ja aknad küljest ära. Marcil on armas kollane Jeep, mis on ideaalne rannas ringi sõitmiseks. 





Nägin esimest korda elus dingosid! Dingod on metsikud koerad, kes loomult inimesi kardavad. Neid ei tohi sööta ega kuidagi moodi nende tähelepanu endale tõmmata kuna muidu võivad nad liiga julgeks muutuda. Paar aastat tagasi ründasid dingod saarel ühte väikest last ja sõid ta ära. Ja ma ei tee nalja. Seal on olnud veel juhtumeid, kus nad inimesi ründavad ja hammustavad. Seega isegi matkaplatsil ei tohi oma toitu ega prügi kuhugi välja jätta. Dingod Fraserl Islandil on täiesti puhas tõug seega saarele ei tohi tuua ka oma kodukoeri. 

Üks hommik nägime oma telgi ümber ka dingode käpajägi. Peale Sherlocki moodi uurimist jõudsime arusaamale, et nad on öösel lihtsalt mööda kõndinud. 



Kuna soolane ookeanivesi on autole väga kahjulik siis igapäevaselt tegime ka autole kiire duši ojas:




Vaatasime üle ka ühe teise järve nimega Birrabeen, mis meeldis mulle rohkem kui McKenzie. Seal oli ilus valge liiv kuigi selleks, et rannani jõuda pidime solgiveest läbi jalutama, mis oli teele kogunenud suurte vihmadega. 



Peale seda läksime jälle koju ja tegime õhtusööki ning õhtustasime maailma parimas restoranis:


Järgmine päev käisime hommikul Maheno laevavrakki vaatamas. 


Peale seda käisime vaatasime üle Champagne pools ehk siis šampanja basseini, mis on nö looduslik kalavõrk, mida kasutasid aborigeenid. 



Ülejäänud päeva veetsime ookeani ääres õlut juues ja päevitades. Terve rand oli meie oma. Vahepal möödusid ainult mõned autod. Marc isegi trotsis haisid ja oli nabani vees. Mina rohkem kui põlvini vette ei julgenud minna. 



Peale seda läksime taas koju, küpsetasime suure suure pidusöögi ja tegime väiksed ja suured õlled. Olime kaua üleval ja vaatasime, kuidas kuu tõusis ja uurisime tähti. 

Järgmine päev oli aeg kodu poole sättida ja mul oli täitsa kurb. Oleks tahtnud sinna saarele veel kauemaks jääda. Kindlasti lähen sinna veel tagasi, sest ma nägin küll palju, kuid seal saarel on veel nii palju, mida avastada.



Kosjasobitaja Sille ehk see kes ise ei oska õpetab teisi

Jericho aegadest saadik on mul üks hea iirlasest sõbranna Caroline*, kes on tsipa üle 40 aasta vana ja üksikema. Tegu on väga toreda ja tööka naisega, kellel armastuses vedanud ei ole. Endine mees oli vägivaldne ja viimase 2 aasta jooksul kui ta vallaline on olnud, on tal olnud kokku täpselt üks kohting ja see mees oli ka pooletoobine. Mitte, et need mehed tihti normaalsed oleks. 

Jericho aegadest on mul ka üks hea klient šotlane Steve, kes on samamoodi üksik. Tema kolis aastaid tagasi Austraaliasse koos oma austraallasest abikaasaga, kellega neil on ühine poeg. Peale 11 aastat abielus olemist otsustas proua, et mingi kõverik mees tema töö juurest on parem, jättis Steve'i maha, võttis nende poja kaasa ja kolis ära Canberrasse elama. Steve'i süda oli murtud ja kuna ta on loomult üsna arglik siis ega ta väga kohtingutele ei kippunud.

Kosmeetikamüüjana olen ikka harjunud kõik mured ära kuulama. 

Ükspäev tabasin end aga geniaalselt ideelt, et need 2 oleks ideaalne paar. Vaja korraldada kohting. Sille tahab, Sille teeb. Rääkisin Caroline'le, et tead mul sulle mees välja pakkuda ja maalisin Steve'st ilusa pildi. Steve'le rääkisin ka, et tead mul sulle pruut!

Caroline ütles, et okei kui Steve poes on, et ma siis talle märku annaks. Kahjuks Caroline töötab ainult nädalavahetusel, siis iga kord kui Steve poes oli, oli Caroline'l tal vaba päev.

Aga vot siis ühel laupäeval nägin, et Steve kõnnib mu putka poole. Jackpot mõtlesin!

Ütlesin, et tead Steve nüüd on asi nii, et pead minema ja ütlema Caroline'le tere. Tema ajas muudkui sõrgu vastu ja ütles, et kuidas ta nüüd läheb naisteriiete poodi ja hakkab müüjale külge lööma, et ta häbelik.

Tal oli vaja mingeid asju ajada ja ütles, et tuleb hiljem tagasi. Umbes minut hiljem tuleb Caroline mu putka juurde juttu ajama ja ma rääkisin talle, et tead see mees on siin, kellest rääkisin. Ta oli kohe põnevil ja ütles, et kutsu ta tagasi. Saatsin Steve'le sõnumi ja ütlesin, et tal on 2 minutit aega, et tagasi mu putka juurde tulla.

Ta siis tuligi. Häbelik nagu ta on. Ise suur ja lai mees. Kätlesid üksteist ja ajasid natuke juttu ja siis Caroline jooksis minema. Steve jooksis ka minema. Mõtlesin, et kosjasobitajana olen ikka küll rämps.

10 minutit hiljem tuleb Caroline märkmepaberiga minu juurde ja küsib, et kas ma võiks talle Steve'i numbri anda. Sekund hiljem mõtleb ringi ja ütleb, et ma enne Steve'lt luba küsiks, et kas võin ta numbrit jagada.

Saatsin siis Steve'le smsi, et kas võin Caroline'le tema numbri anda. 

Lisan siia täpsed sõnumid:

Steve: Haha, muidugi. Tundub, et sa kontrollid siin mängu, Sille :) Mis sa arvad, kas Caroline tahaks minuga täna Redsi mängu vaatama tulla Suncorp Staadiumil?

Jooksin siis kähku Caroline'le smsi näitama ja ta oli elevil.

Sille: Ta ütleb jah kui sul on ekstra pilet ja kui sa ta kodust peale võtad :)

Steve: Haha, muidugi on mul ekstra pilet. Poleks muidu kutsunud. Ja hea meelega võtan ta kodust peale. Mäng algab vara, 6.30. Kus ja millal ta tahab, et ma ta auto peale võtaks? Ps! Ta nimi oli ikka Caroline eksju?

Sille: Aww, sa oled parim :) Okei, saadan sulle Caroline'i numbri nüüd ja organiseerige ise edasi. Toredat õhtut!

Caroline oli väga elevil ja ütles, et annab mulle järgmine päev teada, kuidas läks. 

Mina olin ise vist veel rohkem põnevil! 

Järgmine päev Caroline helistas ja ütles, et neil oli väga tore õhtu olnud, et üle tüki aja üks mees suutis teda naerma ajada ja kohtles hästi.

Steve oli ta ilusti koju ka viinud ja nii kui ta auto kinni peatas, siis Caroline ütles aitäh õhtu eest ja jooksis minema kuna hakkas kartma. 

Steve rääkis, et neil oli samuti tore õhtu olnud ja oli tänulik, et ma nii pealetükkiv kosjamoor olin hehe.

Nüüdeks nad ikka suhtlevad ja käivad koos väljas, aga võtavad asja rahulikult. Mõlema jutust on küll aru saada, et nad üksteiele meeldivad.

Nii tore, mul hea meel. Loodan, et mind pulma ka ikka kutsutakse!

**Nimed muudetud :)

Wednesday, April 10, 2013

Kohting strippariga

Nagu lubanud olen, siis panen oma kõikse põnevamad kohtingud kirja.

Ühel neljapäeval käisin kohtamas M.-ga, kes on professionaalne surfar, aga ka strippar. Selleks, et vältida arvamust, et tegu on proteeslõuaga Marco sugusega lisan ma loo lõppu video noormehest. Ei, see ei ole tantsuvideo. Kuigi tantsu sain ma küll!

Kohtasin teda oma sõbranna kaudu ja nägin teda juhuslikult neljapäeval Chermside'i kaubanduskeskuses, kus oma vabal päeval shoppamas käisin ja ka ühest India söögikohast toidumürgituse üles korjasin.

M. kutsus mind sööma, aga kuna mul oli nii halb olla ja selline tunne oli, et hakkan oksele, siis ütlesin, et lähme parem joogile. Sest mis on parem toidumürgituse tapmiseks kui alkohol?

Mõeldud tehtud ja joogile me läksimegi. Istusime oma 5 tundi ühes kaubanduskeskuse külje all olevas baaris ja tarbisime õlut. Ma ei ole elu sees nii palju naernud mitte ühegi mehega, kui selle strippariga.

Ehk on asi selles, et me ei ajanud tõsist kohtingujuttu kessaoledjakustsatuledjamillegasuvanemadtegelevadjama vaid naljatasime ning tundsime end vabalt. 

Või on asi selles, et ta pole kõige kirkam kriit pinalis, aga oskab selle üle nalja teha?

Allpool üks video kus ta üritab ristiisa mängida, aga kahjuks lõpetab nagu aafriklane.