Te võite muutuda tuldpurskavaks loheks ehk teiste sõnadega mul võib olla silmavähk?

Esmaspäeva hommikul ärkasin üles ja tundsin, et vasaku silmaga on midagi korrast ära, peeglist uurides selgus, et silma on tikkunud vastik odraiva. Kuna ta oli alles valmimisjärgus, siis koduste meetmetega sain talle kiiresti jaole ja mädaplekk kadus ära. Kuni teisipäeva hommikuni kui ärkasin üles nagu peksa saanud konn – silm paistes ja silmalau all oli mingisugune suur muna. Väga valulik kusjuures.

Otsustasin, et lähen ikka tööle ja luuleteasin kokku lugusid, mis kõik mu silmaga juhtus. Alustades vägivaldsest abikaasast lõpetades sellega, et olen kickpoksija. Uskumatu, aga kohaklikud uskusid iga juttu.

Kolmapäeva hommikul ärkasin üles ja silm oli täiesti rullis ja paistes ning kuna mul oli vaba päev, siis mõtlesin, et mida muud siin Austraalias ikka ilusa ilmaga vabal päeval teha on kui mitte haiglasse minna.

Läksin siis esimesse haiglasse nimega Mater Hill, kust mind minema saadeti ja öeldi, et mu kindlsustus neile ei kõlba ja kui tahan abi saada, siis tuleb mul oma 500 dollarit ette maksta. Järgmine haigla kuhu läksin oli Princess Alexandra, sealt siis läksin kõigepealt esmaabisse, kus ootasin pool tundi kõikide teiste vigastega järjekorras ning kui lõpuks minu kord oli, siis öeldi mulle, et oi ei teie minge silmakliinikusse.

Okei, silmakliinikusse läksin järgmisena, kust mind jälle ära saadeti ja öeldi, et minge sinna TEISE silmakliinikusse. Lõpuks jõudsin siis õigesse kliinikusse kohale ja täitsin kogu paberijura ära ning asusin ootama. Umbes tunnike hilhem tuli minu juurde registratuuri tädi ja teatas, et mu kindlustusega on problem ja pean minema seda lahendama alumisele korrusele teise registratuuri.

Mind ootas keskealine aussie mees, kes teatas, et pean neile ette maksma, sest turisti kindlustus ei sobi nende haiglale. Ja siis otsustasin kasutada vana head kurja Sille taktikat ja panin selle vennikese paika ja teatasin, et olen enne ka Austraalias haiglas olnud ja pole kunagi ette maksnud mitte midagi. Mille peale ta pbises, et sellisest riigist nagu Eesti ja minu kindlustusest ta pole kuulnud kunagi.

Õnneks kuulis meie vestlust üks noorem naine, kes mind hädast välja aitas ja sain siis ikka oma kindlustuse korda aetud.

Peale seda pidin veel oma paar tundi arsti ukse taga ootama ja kui doktor Nathan lõpuks ukse peale tuli ja oma kaarti vaatas, siis oli ta natuke aega vait ja ütles, et okei see eestlane on järgmine.

Minu nimi siin on ju nii keeruline.

Arst oli umbes 40 aastane mees, kes igatepidi mu silma uuris ja puuris ning teatas, et noh loodame, et on ikka tavaline sisemine odraiva, mitte silmavähk.

Kirjutas mulle antibiootikumid ja andis silmatilgad kaasa ning käskis neid silma panna kui silmast mäda välja jooksma hakkab.

Nii ma siis lahkusin haiglast peas mõte, et mul võib olla silmavähk.

Õnneks paar päeva peale antibiotside ja kuuma kompressi tegemist hakkas silmas olev odraiva kahanema ja üks hommik kui üles ärkasin jookssis kogu see mäda silmast välja. Ma ei hakka lähemalt kirjeldama, aga see oli ausalt kõige rõvedam kogemus mu terves elus.