Esmaspäeva
hommikul ärkasin üles ja tundsin, et vasaku silmaga on midagi korrast ära,
peeglist uurides selgus, et silma on tikkunud vastik odraiva. Kuna ta oli alles
valmimisjärgus, siis koduste meetmetega sain talle kiiresti jaole ja mädaplekk
kadus ära. Kuni teisipäeva hommikuni kui ärkasin üles nagu peksa saanud konn –
silm paistes ja silmalau all oli mingisugune suur muna. Väga valulik kusjuures.
Otsustasin,
et lähen ikka tööle ja luuleteasin kokku lugusid, mis kõik mu silmaga juhtus.
Alustades vägivaldsest abikaasast lõpetades sellega, et olen kickpoksija.
Uskumatu, aga kohaklikud uskusid iga juttu.
Kolmapäeva
hommikul ärkasin üles ja silm oli täiesti rullis ja paistes ning kuna mul oli
vaba päev, siis mõtlesin, et mida muud siin Austraalias ikka ilusa ilmaga vabal
päeval teha on kui mitte haiglasse minna.
Läksin
siis esimesse haiglasse nimega Mater Hill, kust mind minema saadeti ja öeldi,
et mu kindlsustus neile ei kõlba ja kui tahan abi saada, siis tuleb mul oma 500
dollarit ette maksta. Järgmine haigla kuhu läksin oli Princess Alexandra, sealt
siis läksin kõigepealt esmaabisse, kus ootasin pool tundi kõikide teiste
vigastega järjekorras ning kui lõpuks minu kord oli, siis öeldi mulle, et oi ei
teie minge silmakliinikusse.
Okei,
silmakliinikusse läksin järgmisena, kust mind jälle ära saadeti ja öeldi, et
minge sinna TEISE silmakliinikusse. Lõpuks jõudsin siis õigesse kliinikusse
kohale ja täitsin kogu paberijura ära ning asusin ootama. Umbes tunnike hilhem
tuli minu juurde registratuuri tädi ja teatas, et mu kindlustusega on problem
ja pean minema seda lahendama alumisele korrusele teise registratuuri.
Mind
ootas keskealine aussie mees, kes teatas, et pean neile ette maksma, sest
turisti kindlustus ei sobi nende haiglale. Ja siis otsustasin kasutada vana
head kurja Sille taktikat ja panin selle vennikese paika ja teatasin, et olen
enne ka Austraalias haiglas olnud ja pole kunagi ette maksnud mitte midagi.
Mille peale ta pbises, et sellisest riigist nagu Eesti ja minu kindlustusest ta
pole kuulnud kunagi.
Õnneks
kuulis meie vestlust üks noorem naine, kes mind hädast välja aitas ja sain siis
ikka oma kindlustuse korda aetud.
Peale
seda pidin veel oma paar tundi arsti ukse taga ootama ja kui doktor Nathan
lõpuks ukse peale tuli ja oma kaarti vaatas, siis oli ta natuke aega vait ja
ütles, et okei see eestlane on järgmine.
Minu
nimi siin on ju nii keeruline.
Arst
oli umbes 40 aastane mees, kes igatepidi mu silma uuris ja puuris ning teatas,
et noh loodame, et on ikka tavaline sisemine odraiva, mitte silmavähk.
Kirjutas
mulle antibiootikumid ja andis silmatilgad kaasa ning käskis neid silma panna
kui silmast mäda välja jooksma hakkab.
Nii ma siis lahkusin haiglast peas mõte, et mul võib olla
silmavähk.
Õnneks
paar päeva peale antibiotside ja kuuma kompressi tegemist hakkas silmas olev
odraiva kahanema ja üks hommik kui üles ärkasin jookssis kogu see mäda silmast
välja. Ma ei hakka lähemalt kirjeldama, aga see oli ausalt kõige rõvedam
kogemus mu terves elus.